Astu kriisist välja

21. sajandi võib kuulutada muutuste sajandiks, nagu iga teise, aga ka sisemiste kriiside omaks. Eelmised sajandid on läinud sõdade ja füüsiliselt ellu jäämise eesmärgil. See sajand on samm edasi. Meil on vaja jääda ellu ka hingeliselt. Saada aru, mõista ja tunnetada selle olemust ja sisu.

Väga paljud on kriisis

Suuremas kriisis, kui arvatakse. Ilusad pildi Facebookis, kus ülistatakse vaid positiivset emotsiooni on kriisi märk. Kurbus, viha, pettumus ja paljud teised ehedad ja päris tunded on varjatud ja tehtud halbadeks ja olematuteks. Mida suurem on kaugenemine päris tunnetest, seda suurem on kriis ühiskonnas ja üksikindiviidis.

Tänase päeva kriisi sisuks on üksindus ja toetuse puudumine

Paljudel pole kellegile end avada, et saaks muutuda nähtavaks endale ja hakata mõistma, mis tegelikult toimub nende endi sees. Need, kes jõuavad teraapiasse saavad astuda samme lähemale endale, rääkida sellest, mida nad päriselt tunnevad ja arvavad ja mis võivad olla selle põhjused. Me teraapias ei vähenda, ei suru alla, tee olematuks, ega põgene selle eest, mis tegelikult on olnud ja on. Me teame, et see on vaid üks osa, mis annab märku, et midagi on jäänud õhku, midagi on jäänud lahendamata ja miski on küps avastamiseks ja muutmiseks. Aga mitte pealispindselt ja kosmeetiliselt vaid sügaval tasandil, seal kus tegelikult toimuvad muutused.

21. sajandi lahutatud põlvkonnad

Meie armas 21.sajand, kus kõike on külluses ja kõigil on kiire, et teha ära palju tööd on viinud sinna, et suur osa põlvkonnast kasvab üles ilma tõelise, armastava, toetava vanema põlvkonnata. Neil oleks ehk midagi öelda, aga vahel on noorem põlvkond juba nii pettunud, et neil pole enam tahtmist kuulata. Või on vanem põlvkond nähtamatult (vaimselt vägivaldne) surudes peale ja tahtes võimutseda või liigselt alkoholi tarbinud ja sellega ehitanud seina enda ja teiste vahele. Suurt valu, kurbust ja viha tunnevad need, kelle elus on nii.
Igal juhul on meil põlvkond, kes vajab tuge ja turvatunnet, aga on hoopis jäänud üksi. Hingeliselt üksi.

Teraapias saab olla aus

Need, kes jõuavad teraapiasse on õnnelikud. See on koht, kus nad saavad tunda ja olla nemad ise. Teraapias ei jäeta neid maha, ega öelda, et nad peaksid olema teistsugused. Ei, neil on õigus olla nemad ise. Aga neil on ka vastutus õppida endid rohkem tundma ja kasvada läbi selle teadlikumaks ja tugevamaks. Neil on vaja õppida seda, mida nende vanemad ei osanud – avada ennast päriselt, oma tundeid, mõtteid ja neid väljendada. Nad saavad sellega hakkama, ja jõuavad samm-sammult lähemale endale, läbi mõistmise ja teadvustamise, et elus on nii palju enamat kui neile esmapilgul tundus.

Lähemale endale ja välja kriisist

Ühel päeval on nad lahti harutanud sündmused ja sügavuti uurinud seda, mida nende varasemad põlvkonnad on tahtnud varjata, väänata või vähendada – perekonna pärand ja saladused – see mis on põlvest põlve valu loonud – mustrid, mis tänase põlvkonna on kriisi viinud. Märkamatult on nende selg sirgem kui kunagi varem ja nad on välja astunud kriisist – targema, tugevama ja teadlikumana.
Loomlikult ei ole kõik kriisis. Kuid igaühes, keda tänasel päeval olen kohanud on küsimusi, suuri ja sügavaid küsimusi, mis vastuseid ja avastamist ootavad.

Targad ja teadlikud

Kui nüüd võis jääda mulje, et teraapias käivad nõrgad ja muserdanud, siis tegelikult on need tihti kaunid, säravate silmadega, säravad inimesed, tugevad ja targad. Erakordsed. Ega tänaval ega tööl ega vahel isegi pereringis oska keegi aimata, et neil on käsil eluperiood, kus nad on silmitsi suurte ja tõsiste teemadega, mida enda sees lahendavad.

Probleemide lahendamine ja elus sügavuti minek pole nõrkuse tunnus. Samuti pole seda abi ja toetuse küsimine kui seda vajad. Keegi ei pea olema kogu aeg ja alati tugev. Keegi pole seda. Meis kõigis on tugevust ja nõrkust, tundlikkust ja tundeid. Me oleme päris ja ehedad inimesed.

Armastust ja häid hetki Sinu tänasesse päeva ja nädalasse!

 

Foto ORNELLA BINNI /  Unsplash