Oluline oskus: kas oskad süveneda enda sisemaailma ja mõista ning märgata detaile? Kas oskad süveneda teise sisemaailma, mõista teda süvitsi märgata detaile?

Mis on teraapiakohtumises fookuses? Kohtumisele tulnud inimese sisemaailm, seda väga detailselt ja hellalt ning õrnalt me koos uurime. Et mõista, mis seal on? Miks seal on? Millal tuli? Millega miski seotud on? Mida miski mõjutab ja kuidas? Me püüame mõista ja uurida nii sügavalt ja selgelt kui võimalik? Juba need laused võivad tunduda paljudele hirmutavad, sest neil puudub see kogemus. Neil võib isegi see seostuda valuga, kus nad püüdsid enda sisemaailma lapsepõlves jagada, aga said haiget ning see valu on siiani meeles ning takistab enda avamist. Lapsed on ju avatud .. neil ei ole psüühikas piire ning neil ei ole veel piire nende endi, teiste ja ümbritseva maailma vahel. Need tekivad järkjärgult. Ning kui last ümbritsevad ei ole piisavalt hellad, hoidvad, märkavad, lapse maailma, tundeid ja sisemaailma kaitsvad, siis saab laps palju haiget .. tema hing saab palju haiget .. ja ta ehitab, või õigemini tema psüühika ehitab tugevad piirid, tugeva kesta, tugevad seinad, et ta enam kunagi sarnast ei kogeks .. ja sellest tuleb täiskasvanueas suhtumine, õigemini isegi seisund, mis ütleb: hoia eemale, ma ei ava ennast .. ma olen proovinud ja olnud avatud, aga ma sain palju haiget. Inimene ise ei pruugi seda teadvustadagi.

See valu, mida lapsed kogevad ei ole üldse alati väliselt valu moodi .. see on sisemine reageering, mis ei paista välja. Nii ongi, et mõni laps käib lapsepõlves ringi naeratus näol, sest ta on selle kopeerinud vanema pealt, aga sees on tal valu ... tema hinges on valu ..

Ühe lapse sisemaailma märkamine on peen kunst, mida siin riigis pole õpetatud ning mida inimesed ei valda. See käib teistmoodi ku arvatakse.. see käib läbi enda sisemise avatuse, armatuse ja läbi kontakti endaga. See on midagi sellist, et kui olla koos väikese lapega, siis sa tunned, et sa avad enda sees oleva maailma ja ruumi, et võtta see laps vastu ja teda näha .. ning läbi enda sisemaailma ja hingelise avatuse saab laps tunda, et tal on turvaline, teda mõistetakse ning ta on nähtav. Seda täiskasvanu juuresolekul ja läheduses, kes teda ja ta sisemaailam väga õrnalt hoiab. Selliseid kogemusi saav laps saab signaali, et sisemaailm on kaunis ja seda saab avada. Ta saab osa täiskasvanu turvalisest ja kaunist sisemaailmast, mida ta tajub läbi enda hinge, meelte, südame, turvalise seisundi. Ja selles ruumis tunneb laps end turvaliselt ning talle saab nähtavaks ka tema maailm.

See on armastuse seisund, mis saab alguse last ümbritsevast täiskasvanust ning mis laineb lapsele ning milles laps saab päriselt olla tema ise.

Ma usun, et ehk sulle meenub nüüd, kas oled sellist lähedust päriselt lapsena tundnud või mitte. Kuid kui ei ole, siis ma usun, et sa kindlasti suudad aduda, millest siin on päriselt jutt. Sest mingil maagilisel kombel suudame me seda mõista, isegi siis kui seda väga vähe või üldse mitte kogenud ei ole.

Kuid sellest, kui oled seda vähe kogenud või üldsegi mitte, pole midagi. Iga inimene on võimeline tervenema ning oma sisemaailam tervendama, et saada kontakti enda kauni, loova ja mitmekülgse sisemaailmaga. Enda armastuse ja hingega.

Ja kui see on olemas ning sellega seotud oskused on olemas, siis oled korraga imelises maailmas, kus sa oled kontaktis endaga ning oskadki märgata ja mõista teise sisemaailma. Ja siis tekivad maagilised ja erakordsed hetked, kus tunned, et su suhted kannavad ning teistel on hea olla sinuga ja sinu läheduses. Siis tekib suhetesse päriselt kvaliteet ning sellest edasi on võimalik luua koos ... midagi erakordset, kaunist, sisukat, edasiviivat. Olgu selleks siis lihtsalt koos loodud hetk, kirjandus, teadus, ettevõte. Selle kvaliteedi abil on võimalik luua kõike.

See oli väikene hommikumõtisklus, mis täna 31. oktoobri hommikul mulle tuli kui ma mõtlesin tagasi eilsele kaunile teraapiakohtumisele.

Foto Liam Pozz /  Unsplash